Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 18.11.2009 lahendis nr 3-2-1-122-09 esimest korda saneerimisseadust

Sisestas kristel 14. dets 2009 Uudised | Kommenteeri esimesena


Esmajärjekorras selgitas Riigikohus, et kuivõrd saneerimisseadus välistab üksnes töölepingu alusel tekkinud nõude ümberkujundamise, siis vastupidi maksu- ja tolliameti positsioonile ei ole välistatud saneerimiskavas maksunõude ümberkujundamine (vähendamine, ajatamine, tasumine osamaksetena vms). Kuivõrd maksunõue on ümberkujundatav, on maksuhaldur maksunõude osas võlausaldajaks, st tal on samad õigused ja kohustused mis teistel isikutel, kel on nõue saneeritava ettevõtja vastu.

Teiseks rõhutas Riigikohus, et saneerimiskava vastuvõtmise (selle üle hääletamise) osas ei erista saneerimisseadus ettevõtja lähikondseid võlausaldajaid (nt osanik, juhtorgani liige) ja teisi võlausaldajaid. Kuigi seadus võimaldab võlausaldajate grupeerimist rühmadesse, siis seda mitte ettevõtjaga seotuse, vaid konkreetsest nõudest tulevate õiguste sisu ja mahu järgi – ühesuguste õigustega võlausaldajad kuuluvad samasse rühma. Mööndes saneeritava ettevõtja (ja tema lähikondsete) ning võlausaldajate huvide vastandlikkust, nentis Riigikohus, et kokkumängud saneeritava ettevõtja ja temaga seotud isikute vahel (nt saneerimismenetluse kontrollimise osaliselt või täielikult fiktiivsete nõuete abil) peaks välistama saneerimisnõustaja, kel on seadusjärgne kohustus kontrollida ümberkujundatava (ja sellest tulenevalt saneerimiskava hääletamisel osaleva) nõude õiguspärasust ja tõendatust, samuti kohustus teavitada kohut nõudest, mida ei ole, mis on ebaselge jne.

Kolmandaks selgitab kohus seda, et saneerimiskava täitmise tähtaega seadus ei sätesta – selle määravad saneerimiskava osalised. Samas rõhutatakse, et saneerimiskava täitmise aeg ei või olla ebamõistlikult pikk – see peab lähtuma konkreetse ettevõtja saneerimise vajadustest ning erakordselt pikk aeg saab ette tulla vaid erakordsete asjaolude esinemisel. Lisaks peavad need erakordsed asjaolud nähtuma saneerimiskavast koos analüüsiga selle kohta, miks sel juhul üldse saneerimismenetlust pankrotimenetlusele eelistatakse.

Lisaks konkreetsetele küsimustele vastamisele andis Riigikohus ka pisut üldisemat laadi juhiseid ja selgitusi saneerimismenetluse läbiviimiseks. Nt on Riigikohus viidanud, et nõude ümberkujundamise viiside loetelu saneerimisseaduses on mitteammendav, andes sellega mõista, et nõudeid võib kujundada umber ka seaduses sätestamata, kuid saneerimiskavas kirjeldatud viisil. Seda tingimusel, et konkreetne viis võimaldab ettevõtja saneerimist ning arvestab võlausaldaja ja kolmanda isiku huve.

Samuti ütleb Riigikohus, et saneerimisseaduse – st ettevõtja saneerimise – eesmärk on tagada võlausaldajate huvide parem kaitse, kui see oleks pankroti korral. See põhimõte omandab ilmselt suure praktilise tähenduse, kuna seab “mõõdupuu”, millest lähtuvalt kujundatakse saneerimiskava sisu ja mille kaudu otsustatakse selle üle, kas kava kinnitada või mitte. Ühest küljest võib selle printsiibiga põhjendada ühe (nt tagamata) nõude ümberkujundamist ja samal ajal teise (nt pandiga tagatud) nõude ümber kujundamata jätmist või konkreetse nõude ümberkujundamise tingimusi (nt nõuete ajatamise korral erinevate intressimäärade rakendamist). Teisest küljest võib see “mõõdupuu” olla otsustavaks kohtu poolt saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise otsustamisel, mis on kohtu nn diskretsiooniotsus ning mille kohus langetab ettevõtja ja võlausaldajate huve kaaludes. Miks võiks see “mõõdupuu” olla antud kontekstis otsustavaks? Aga seetõttu, et Riigikohtu juhise kohaselt tuleb saneerimiskavas võrrelda olukorda, mis saab nõuetest kava kinnitamata jätmisel (mis võimalused on nende rahuldamisel võimalikus pankrotimenetluses) ning vähemalt teatud juhtudel (nt pika saneerimise tähtaja puhul) peab kavast nähtuma, miks eelistatakse saneerimist pankrotimenetlusele.



Lisa kommentaar