Kohtupraktika: Võlaõigus

Sisestas kristel 2. juuni 2009 Uudised | Kommenteeri esimesena




Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas  14.01.2009.a. otsuses nr 3-2-1-120-08 tarbijakrediidilepingu rikkumise tagajärgi.  Antud lahend on oluline võlaõigusseaduse § 416 lg 3 tõlgendamise seisukohalt, mille järgi juhul, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Kolleegium leidis, et nimetatud sätte eesmärgiks on reguleerida krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi nõudmise keeldu sellises olukorras, mil tarbijakrediidileping on üles öeldud ja tarbija on laenu krediidiandja määratud tähtaja jooksul tagastanud. Nimetatud säte ei reguleeri aga krediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi.

Kolleegium analüüsis selles lahendis ka küsimust, millises ulatuses on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel ning millist viivist ületava kahju hüvitamist on laenuandjal võimalik tarbijalt nõuda. Kolleegiumi arvates ei hõlma tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue.

Lisaks leidis kolleegium, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe tuleks alati lugeda tühiseks.










Lisa kommentaar